Saudi-Araabia naised

Saudi Araabial on sajandeid vanad hoiakud ja traditsioonid, mis sageli tulenevad araabia tsivilisatsioonist. Seda kultuuri on tugevalt mõjutanud islami tugevalt puritaalne Wahhabi vorm, mis tekkis XVIII sajandil ja mis on praegu riigis valdav. Wahhabi islamit nimetati "Saudi kultuuri valdavaks tunnuseks". Islam on Saudi Araabia riigi religioon ja selle seadus nõuab, et kõik kodanikud oleksid moslemid. Saudi Araabia kodanikel ja külalistel ei ole usuvabadust. Neil on väga ranged reeglid, ning nad on üks väheseid riike, kus patrullitakse usulikke, kas ikka jälgitakse reegleid. 

Naisel ei ole kuningriigis meestega võrdseid õigusi. Saudi seadustega on iga täiskasvanul naisel peab olema meessoost sugulane, ehk tema "eestkostja". Eeskostja paeb naisele luba andma erinevate tegude tegemisel sinna kuulvad ka õppimine, tööl käimine ning reisimie.  

Naisi koheldatakse diskrimineerimisega, kus ühe mehe tunnistus võrdub kahe naise omaga perekonna- ja pärimisõiguses. Meestel on lubatud polügaamia ja meestel on ühepoolne õigus abielu lahutada ilma õigusliku põhjenduseta. Naine saab abielulahutuse ainult abikaasa nõusolekul või kohtulikult, kui tema abikaasa on talle liiga teinud. Kuid ikkagi  on Saudi naisel väga raske saada kohtulikku lahutust. Kõik asjaolud on naiste vastu. Kuid mis on kõige parem selliste asjade juures on see, et mehed väärtustavad oma naisi ning usk ei luba naistele liiga teha. Lihtsalt usk tahab, et mehi austatakse.

Saudi-Araabia naised ei tohi isegi autot juhtida. Mina ei suudaks olla Saudi-araablane kuna mul juba eestis tundub et naisi diskrimineeritakse, siis mida ma tunneksin Saudi-Araabias. Kuid ma saan aru ka, miks see kõik nii on. Inimesed kardavad liikuda ajaga edasi. Sama moodi on ka praegu eestis LGBT, kuid teistes riikides on see juba normaalne. Mõned arvavad, et seda muutust ei tulegi. Mina aga usun, et see tuleb, ei tea küll millal aga kindlasti see kõik tuleb. 

Vello Salo kuldsed sõnad

Vello Salo  on eesti preester, kes on hetkel 86 aastane. Ta on elukogenud mees just sellepärast, mis toimus tema elus. Esimene kanna pööre tekkis, siis kui oli saksamaa sõjaväes venemaa vastu. Seal kiusati juute ning Vello märkas, et ka teda hakkatakse kiusama. Sellel hetkel avastas need sõnad '' Parem on aidata kui tappa''. Vello oskab väga palju keeli ning on väga haritud mees ning ma saan aru miks teda austatakse eestis ja teistes riikides.

Neid sõnu peaksid minu arvates mitte ainult kuulama vaid ka mõtlema kui ka tegutsema. Elus on niigi negatiivseid inimesi, miks siis tekitada juurde neid. Praegu isegi inimesed ei mõista seda. Sõjas tapetakse inimesi tuhandeid kaupa, aga ei saada aru, et neil tuhandeteil inimestel on perekonnad. Kuid kui enda perekonnaga midagi juhtub, siis loodetakse küll abi.

Vello Salo joob ainult punast veini ja alati ütleb, kas '' minu terviseks, teie kõhtu'' või ''teie terviseks, minu kõhtu''. Mina iseenesest ei saa aru, mida need sõnad talle otseselt tähendab, aga nagu mina võtan seda lauset, tähendab see nii. Iga inimene võib juua aga ei panda ennast esimesena tähelepanu alla, vaid ikkagi hoitakse teisi ja siis teised hoiavad meid.

''Pühakud ei ole sellepärast pühakud, et nad on erakordseid asju teinud vaid nad on teinud tavalisi asju erakordselt hästi'' Ta küll rääkis kirikust kuid nende sõnadega tuleb mulle silmade ette tänapäeva elu töökohad, miks keegi just mingitel ametikohtadel on.

Kliimapagulesed

ETV-s vaatasime filmi Eesti lood: kliimapagulased. See räägib meie enda tuntud naisest Eve nahkurist. Ta on ülikuulsa joonistuste autor Meie Küla Eided. Ta oli väsinud Eesi kliimast, eriti talve omast ning sellega tuli tal mõte kolida Kanaaridel paiknevasse La Gomera saare mägikülla. Alguses ta oli üle aasta saarel kuid, siis ta ikkagi otsustas jaanuarist kuni märtsini olla saarel niong ülejäänud aja elab Eestis.

Eve oli seda plaani juba ammu peas kõlgutanud, kuid ta ei leidnud seda õiget hetke, kuid ühel hetkel see tuli. Ta ostis maja La Gomera saarel kogutud raha eest. Maja oli ostetud loogilises mõttes päris heale kohale kuna maja tagant jooksid läbi matkarajad. Sellega sai raha teenida kuna sealt käisid läbi väga palju turiste.

Kliimapagulased on inimesed, kes põgenevad oma kodumaalt külmadel aegadel ära soojale maale. ning siis on 4 kuud välismaal. Eestis on see saanud väga populaarseks. Tavaliselt on kuskil 200 inimest, kuid tipp aastatel oli üle tuhande inimese.

Mina ise suudaks isegi mõelda, et minust võiks saada millalgi kliimapagulane, kuna ma olen just selline inimene, kes vajab muutust ning korraks eemale hüpata. Kuid kas ma julgeks nagu Eve ütles, et mingeid valikuid teha tuleb elus mingi lüke. Eve on üldse väga avatud jutustaja, kui tema näiteks teeb kannapöörde elus, siis ta unustab ära oma mineviku, nimodi on kergem liikuda oma unistuste poole.

Mis mulle meeldis, mida teeks ka mina on see, et Eve ei läinud üksi ära ta võttis oma perekonna ning isegi oma ema. See oli minu arust väga armas, aga kui selliseid valikuid tehakse peab väga hästi olema läbimõeldud. Minu isiklik põhimõte on näiteks selline, et kui reisile minnakse peab teadma väga hästi inimest ning peab inimesed sobima.

Dokumentaalfilmis oli näha ka seda, et ei ole üheski kohas täiuslik. Näiteks Eve jooksis külma eest ära, kuid isegi La Gomera saarel polnud väga soe. Seal sadas pidevalt vihma ning seal olid tormid. Evele ei meeldinud ka see, et eestlaste jaoks on seal liiga vähe tööd. Sellega öeldes hakkab igav ning mingil hetkel saavad inimesed ikkagi aru, et kodumaal on ikkagi kõige parem.

Eve kirjutas lõpuks oma seiklustest raamatu, mis teistel on väga lõbus lugeda. Eve pani raamatusse ka juhtumid, mis olid väga piinlikud.