Eve oli seda plaani juba ammu peas kõlgutanud, kuid ta ei leidnud seda õiget hetke, kuid ühel hetkel see tuli. Ta ostis maja La Gomera saarel kogutud raha eest. Maja oli ostetud loogilises mõttes päris heale kohale kuna maja tagant jooksid läbi matkarajad. Sellega sai raha teenida kuna sealt käisid läbi väga palju turiste.
Kliimapagulased on inimesed, kes põgenevad oma kodumaalt külmadel aegadel ära soojale maale. ning siis on 4 kuud välismaal. Eestis on see saanud väga populaarseks. Tavaliselt on kuskil 200 inimest, kuid tipp aastatel oli üle tuhande inimese.
Mina ise suudaks isegi mõelda, et minust võiks saada millalgi kliimapagulane, kuna ma olen just selline inimene, kes vajab muutust ning korraks eemale hüpata. Kuid kas ma julgeks nagu Eve ütles, et mingeid valikuid teha tuleb elus mingi lüke. Eve on üldse väga avatud jutustaja, kui tema näiteks teeb kannapöörde elus, siis ta unustab ära oma mineviku, nimodi on kergem liikuda oma unistuste poole.
Mis mulle meeldis, mida teeks ka mina on see, et Eve ei läinud üksi ära ta võttis oma perekonna ning isegi oma ema. See oli minu arust väga armas, aga kui selliseid valikuid tehakse peab väga hästi olema läbimõeldud. Minu isiklik põhimõte on näiteks selline, et kui reisile minnakse peab teadma väga hästi inimest ning peab inimesed sobima.
Dokumentaalfilmis oli näha ka seda, et ei ole üheski kohas täiuslik. Näiteks Eve jooksis külma eest ära, kuid isegi La Gomera saarel polnud väga soe. Seal sadas pidevalt vihma ning seal olid tormid. Evele ei meeldinud ka see, et eestlaste jaoks on seal liiga vähe tööd. Sellega öeldes hakkab igav ning mingil hetkel saavad inimesed ikkagi aru, et kodumaal on ikkagi kõige parem.
Eve kirjutas lõpuks oma seiklustest raamatu, mis teistel on väga lõbus lugeda. Eve pani raamatusse ka juhtumid, mis olid väga piinlikud.
