Vastlapäev on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest sõnast fasten või rootsikeelsest sõnast fastlag, mis tähendab paastu. Nimetus levis rahva hulka hernehuutlaste kaudu.
Paastuajal on keelatud lõbustused ja rammus toit, seega kasutati vastlapäeva, et korralikult pidutseda ja süüa enne paastu. Eestitraditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk kelguliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu.
Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit; veel tehti üks väike kakk, mis hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole antud pätsist pidi karjane kõigi elajate vahel ära jagama, teise poole aga õhtul puutumatult peremehele tagasi tooma. Sellest järelejäänud osast poetati terve aasta otsa raasukesi igale poole tähtsamatesse paikadesse ja toimetustesse.
Lisaks pidutseti kõvasti, au sees olid jõumängud ja jõukatsumised, lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid sai üles loetud ja seda parem saak usuti ka tulevat. Mõnel pool tehti mäeveerule eelmise aasta linaluudest lõkked üles, millest siis liuglejad läbi pidid libisema, et puhtaks saada. Vastlapäeval käidi külas – mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad kasvasid. Kui oli palju lund, siis võidi teha lumekindlus ja seda püüti naljaga pooleks "vallutada".
Nii Eesti, kui teiste soome-ugri ja germaani päritolu põhjala rahvaste rahvakalendris on jõulud tähtsaimateks pühadeks. Jõulud on pühad päevad, mil üks aastaring on lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju.
Soomes võivad jõulude ette-valmistused juba alata kuu aega varem, et kõik oleks perfektne. Enne joulupukki ehk jõuluvana tulemist söövad nad kõhu täis. Söök on traditsiooniliselt koostatud singist, praetud kartulist, lõhest, riisi kaerahelbepudrust ja ka kalkunist, mis on tänapäevane valik. Peale söömist minnakse küünlaid surnuaeda, et mälestada kadunuid. Õhtul käiakse traditsonaalses saunas.
Soomlastele on eksootilised vürtsid peaaegu nagu jõulu sümbol, need eristavad tänapäevalgi paljude roogade jõuluversiooni argipäeva omast. Näiteks söövad soomlased argipäeval tavalist kaalika- ja porgandivormi, aga jõuludel maitsestavad seda kaneeli, kardemoni ja ingveriga ning lisavad sinna korinte ehk väikseid seemneteta rosinaid ja riivivad roogadesse tsitruspuuviljade koort.
Eestis paljudes asulates püstitatakse juba advendiaja alguses keskväljakule elektrituledega ehitud jõulukuusk, mis jääb enamasti püsti kolmekuningapäevani. Skandinaaviast on üle võetud komme asetada akendele advendiküünlad. Paljudes lastega peredes pannakse jõulude eel õhtuti aknalauale suss, kuhu toob maiustusi päkapikk – jõuluvana abiline, kes kontrollib ja talle ette kannab, kas lapsed on hästi käitunud. Kaubandusettevõtted rõhutavad jõulude eel külluse, heaolu ja kinkide tegemise tähtsust, püüdes suurendada oma läbimüüki; jõuludekoratsioonid ilmuvad kauplustesse sageli juba novembrikuus. Jõuluaja traditsioonilisteks toitudeks on jäänud verivorstid ning seapraad ahjukartuli ja hapukapsastega.
