Vastlapäev

Vastlapäev on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest sõnast fasten või rootsikeelsest sõnast fastlag, mis tähendab paastu. Nimetus levis rahva hulka hernehuutlaste kaudu.

Paastuajal on keelatud lõbustused ja rammus toit, seega kasutati vastlapäeva, et korralikult pidutseda ja süüa enne paastu. Eestitraditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk kelguliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu.

Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit; veel tehti üks väike kakk, mis hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole antud pätsist pidi karjane kõigi elajate vahel ära jagama, teise poole aga õhtul puutumatult peremehele tagasi tooma. Sellest järelejäänud osast poetati terve aasta otsa raasukesi igale poole tähtsamatesse paikadesse ja toimetustesse.

Lisaks pidutseti kõvasti, au sees olid jõumängud ja jõukatsumised, lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid sai üles loetud ja seda parem saak usuti ka tulevat. Mõnel pool tehti mäeveerule eelmise aasta linaluudest lõkked üles, millest siis liuglejad läbi pidid libisema, et puhtaks saada. Vastlapäeval käidi külas – mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad kasvasid. Kui oli palju lund, siis võidi teha lumekindlus ja seda püüti naljaga pooleks "vallutada".