Jaapani, Hiina ja Islami toidukultuur

Nende kõigi toidu kultuur on üsna sarnane ning sama piirkond.

Jaapani kultuuri kaks põhiprintsiipi on lihtsus ja elegants, seda ka toiduvalmistamisel. Väga suurt tähelepanu pööratakse toorainete kvaliteedile. Ka esteetilisele poolele, toidu lõhnale ja roogade väljapanekule, pööratakse suuremat tähelepanu kui läänemaailmas. Toidukunst põhineb kolmel osal: riis või nuudlid, pearoog lihast, kalast, köögiviljadest või tofust ja supist. Kõiki söögikorras olevaid roogi saab maitsestada kolme Jaapani köögi põhilise maitseainega: dashi puljong, miso ja sojakaste. Jaapani toit sisaldab väga vähe rasva, kuid on suhteliselt soolane. Väga palju süüakse kala, põhjuseks oli budismi levik, mis piiras liha söömist ja ka pikk merepiir. Jaapani põhitoiduaine on riis.

Nuudlid levisid Hiinast Jaapanisse ja on tänapäeval kujunenud Jaapani toidukultuuri lahutamatuks osaks. Kaks traditsioonilist Jaapani nuudlitüüpi on soba (tatrajahunuudlid) ja udon (nisujahunuudlid). Süüakse neid nii kuumalt kui külmalt, kas sojakastme või dashi puljongiga. Viimase aastasaja jooksul on populaarseks lõunasöögiks kujunenud ramen´id ehk hiinapärased nuudlid, mida serveeritakse puljongis koos liha või muude käepäraste toiduainete tükkidega.

Hiina maitsetes peab valitsema tasakaal: magus ja hapu, külm ja soe mahe ja vürtsikas. Põhinõudeks on lisandite värskus ja naturaalne maitse. Loomuliku maitse säilitamise eesmärgil lõigatakse köögivili, kala ja liha väikesteks tükkideks ning piirdutakse nii lühikese keetmis- ja küpsetusajaga kui võimalik.

Islam keelab ka loomaliha, kelle tapmise juures pole Allah nime nimetatud või mõni muu nimi nimetatud on. Islamis õpetatakse õiget loomatapmise meetodit - veri peab kehast täielikult välaja voolanud olema, kuna veri kannab endas suurema osa mürkaineid.

Budislikud riigid

Budism on Buddha õpetusele rajanev vaadete kogum, mis tekkis Indias 6. sajandil eKr. See usk on selleks, et inimene elaks rahus ning oleks abivalmis ning salliv. Budismi alla kuuluvad: gelugpa, hinajaana, joogatšaara, lamaism, zen-budism, tantrism, kadampa jne. Usk on levinud Mongoolias, Nepaalis, Kesk ja-Lääne Hiinas, Sri Lankal, Vietnamis, Tais, Laoses, Myanmaris jt. Budismil on umbes 325 miljonit järgijat. Buddha sümboliteks on dharmaratas, Bodhi puu, pott patra ja kerjakauss. Kõige enam on tuntud 8 õpetuse sümbol. Budismis on oluline koht sümboolikal. Paljud budistlikud sümbolid on seotud nende rahvaste kultuuriga, kes järgivad Buddha õpetust.

2. sajandil hakkasid budistid ehitama kaljudesse suuri kloostreid. Mõned kloostrid on siia maani alles. Sellel ajal oli üks populaarsemaid sümboleid stuupa. Stuupa  on kuplitaoline kõrgendus, mis asub ühel või enamal nelinurksel terrassil, kuhu viivad trepid. Tihti kuulub kompleksi topeltaed, millel on väravad igasse nelja ilmakaarde.

India budismi häving algas 8. sajandil esimeste muslimite vallutusretkedega Indiasse. 12.–13. sajandiks olid muslimid vallutanud kogu Põhja-India ning rüüstanud budistlikud kloosterülikoolid, mida nad ekslikult kindlusteks olid pidanud.

14. sajandiks oli budism Indias hääbunud. Kagu-, Ida- ja Sise-Aasia maadel on budismi mõjuvõim säilinud tänapäevani. Tänapäeval pooldatakse Jaapanis enim Amitabha kultusel põhinevaid budismi suundi. Tiibetis kujunes välja kloostriülikoolides mahajaana ja vadžrajaaana omalaadne kooslus, kuid sealsete koolkondade nagu gelukpa, kargjätpa, ningmapa ja sakjapa eraldamine lamaismiks pole õigustatud. Tiibeti budismi võtsid omaks samuti mongolid, burjaadid, kalmõkid ja ka mandžud.

Kõige suurem riik, kus Budismi leida võib on Hiina, kus on põhisuunaks on mahajaana. Tänapäeval on aga usund levinud paljudesse riikidesse ja seda võib leid näiteks ka Eestist. Meile tuli budism 20. sajandi alguses Karl Tõnissoni tõttu, kes oli ühteaegu Eesti, Läti, Leedu budistlik peapiiskop.

Kommunalka

Kommunalka on ühiselamu, kus perekonnad elavad ühes korteris, kuid kõigil perekondadel on oma tuba. Kommunalka tuli tsaarist venemaale. See on nõukogude perioodi toode. Nõukogude Liit võttis selle, et  linnapiirkondade eluasemekriisi lahendamiseks. Esimesed ühiskondlikud korterid ilmusid 18. sajandi alguses. Nad viskasid perekonnad välja suurtest korteritest ning sundisid neil elada kommunalkas.  

Kahe kuni seitsme pereliikme vahel oli tavaliselt kommunaal korter. Nad jagavad wc, vannituba ning kööki.Igal perel oli oma tuba, mis sageli oli elutuba, söögituba ja kogu perele mõeldud magamistuba. See on tavaline nähtus venemaal. Vanasti oli neid väga palju kuni ka tänapäevani. Inimesed valivad siia maani kommunalkasid isegi kui on teisi valikuid, kuidas elada. Nad naudivad seda. Peaaegu kõik elasid kommunalkas isegi presidendid nagu Vladimir Putin. 

Vaatates ühte videot youtube'st rääkis üks mees, kuidas Kõik tema perekonnast elasid seal. Alates tema vanavanaemast kuni temani ning  nüüd elab ta koos oma perekonnaga. Tal on väike poeg ning tema naine. Neil on kaks oma tuba. Üks on magamis tuba kus ta ka õpib ning neil on ka elutuba.

Iga perekonnal on oma asjad nagu näiteks nad jagavad wc, siis igal ühel on oma seep, käterätik jne. Köögis on igal perekonnal oma enda kapp, kus nad hoiavad oma nõusid. Kõik asjad on oma perekonnal eraldi. Keegi ei kasuta teise perekonna pliiti ega nõusid. Kommunalka on võti mis avab venemaa hinge. Õpitakse kuidas ja millised on traditsioonid ning käitumised. 

Kommunalkad on enamus vanad ning vajavad remonti kuid kuna kommunalkas elab nii palju perekondi ei saa paljud perekonnad ühemeelele. Oma enda toad on remonditud kuid ühiskasutatud toad on selline tunne nagu variseks see kokku. Krohv on lahti mööbel on vana ning tapeedid tulevad seinast ära. Mõndadel kommunalkadel on veetorud katki jne. 

Kes on süüdi?

Filmis "Lõvi Süda" rääkis väga sügavast probleemist ühiskonnas. See on Soome film, mis põhines ka Soome rahva erinevuses. Filmi põhimõte oli näidata, kes kuidas arvab pagulastest ehk musta nahalistest Soomes. Filmis oli mitu tegelast erineva arvamusega. Lõvi süda oli soome rahva kamp, kes olid valge Soome poolt. Nad osalesid erinevates kalkustes, et näidata musta nahalistele, et nad pole oodatud nende riiki. Üks kamba liikmetes armus ära Naisesse, kellel on Musta nahaline poeg, kelle nimi oli Rhamadhani . Süüdlaseks mõista on minu jaoks vale. Inimesed mõtlevad erinevalt ning inimesed käituvad erinevalt. Igal inimesel oli erinev arvamus.

Lõvi süda grupil oli oma arvamus, kaitsta oma riiki. Kuid see kuidas nad kaitsesid ei olnud minu jaoks kõige õigem tegu. Lõpus said nad teada, et nende liikmetest ühel oli musta nahaline poeg, ei läinud nad poisile kallale vaid võtsid rinna pealt tattooveeringu ära, mis küll oli jõhker tegu, kuid vähemalt jäi poiss terveks. Kui oleks see poeg niisama tänav, ei oleks ta eluga pääsenud.

Mehe vend oli sama moodi Lõvi süda. Alguses oli ta Rhamadhani vastu, kuid aja pikku harjus ta temaga ära kuna nägi kui tähtis ta tegelikult on tema vennale. Harril oli ka probleeme enda tagasihoidmisega  ning närvid ei pidanud väga kaua vastu. Kuid ma isegi ei süüdistaks teda kuna paljudes asjades ajatigi teda meelega närvi. Kahju, et ta ennast õhku lasi.

Rhamadhani päris isa oli minu jaoks kõige raskema iseloomuga. Ta on küll musta nahaline, kuid see ei loe minu jaoks midagi. Mind isiklikult häiris tema käitumine. Ma tean, et tal oli raske inimestega suhelda, kuna ta on mustanahaline ning siis peab ennast kehtestama, aga see kuidas ta seda tegi oli minujaoks ebaloogiline. Ta naeris inimestele näkku ning solvas inimesi ning kui mina oleks teiste asemel, siis ma ei suudaks ka ennast tagasi hoida. Ta teadis väga hästi,et inimesed ta ümber ei suutnud ennast talitseda ning ta tegi meelga veel hullemaks. Kuid sellise käitumisega jõudis ta haiglasse.

Teppo oli peategelane, kes sai Rhamadhani isaks. Ma sain temast millegi pärast aru. Ta ei saanudki kohe rääkida inimestele Rhamadhanist. Kuna kes teab mis temaga juhtunud oleks. Mis kõige hullem et mitte ei oleks ainult juhtunud Teppoga vaid ka Rhamadhani või hoopis emaga. Ainuke asi, mis mind ajasid Teppo juures segasid oli see, et ta jätkas teiste tumeda nahaliste inimeste peksist.

Kui ma pean valima, kes oli süüdlane, siis ma valin ühiskond. Selles filmis kui kool. Koolis kiusati Rhamadhani ning nagu alati näevad õpetajad, et kiusatatav tegelikult kiusab. Ma ise ei saanud arugi kas tegelikult olid nad musta nahaliste vastu või nad olidki peast soojad. Koolist väljaspool on järgmised vanemad, kes arvavad, et nende poeg või tütar on ingel. Ühiskond on läinud lolliks.

Becoming a Geisha

2005. aastal jälgis BBC nooremat Yukinat, ainult 15-aastast tüdrukut. Ta tahtis saada Geisha'ks. Kuid enne Geisha'ks saamist peab ta olema 5 aastat Maiko.  Enne maiko saamist peab ta tõestama, et see on väärt aega ja raha, mida okiya peab oma koolitustesse investeerima. Okiya on Yukina geisha nimi.  Maiko nimetatakse kui Geisha  praktikant.  ta elab geisha majas vähemalt viis aastat, kus ta saab igapäevaseid laulu-, tantsu-, traditsioonilise keele, teetseremooniaid ja kõiki geišidest eeldatavaid oskusi. 

Geisha on on kõrgelt haritud Jaapani naine, kes tunneb hästi kirjandust, kunsti ja muusikat. Professionaalsete meelelahutajatena on nad kaaslasteks mõeldud just meestele, ning seda nii ametlikel kui avalikel üritustel. Geiša meelelahutuslike tegevuste hulka kuulub nt tee serveerimine, pillimäng, rahvuslikud tantsud ning kõige olulisem- vestlemise kunst. Varases Jaapani ajaloos olid meelelahutajateks saburukod, kellest mõni pakkus ka seksuaalteenuseid. Parema haridusega tüdrukud teenisid elatist aga kõrgema klassi seltskondlikel üritustel. Aastast 794, mil Kyotost sai pealinn, hakkas seal geišakultuur tõsisemalt arenema. 

Minu jaoks inimene õppib seda, mida inimene soovib ning kui kunagi oli Geisha prostiitudi amet, siis nüüd on läinud see tänapäevaga kaasa ning nad on lihtsalt meelelahutajad. Geisha koolituselt saab õpilane ka paljusid asja teada oma traditsioonide ajaloost. 

Ning sellise kooliga õpitakse iseseisvat elu, mis on noortele väga kasulik. Ameti palk on mõjutatavalt suur, mis kutsub inimesi, kuid alguses tuleb ka palju investeerida. Kuid mina tunnen et see on rohkem positiivsem kui negatiivsem, sest inimene peab tegema seda, mis talle meeldib. Inimesed ei läheks sellisele ametile kui ei meeldi. See nõuab väga palju kannatust ning ka suuri pingutusi.  

The Congo dandies

La šape , lühend põhineb fraas Société des Ambianceurs et des personnes Élégantes ning see tuli prantsuse slängi sõnast sape, mis tähendab riietust. Kongo Vabariigis on inimesi, kes uhkelt seisavad alligaatorite saapadesse ja disaineri ülikonnadesse, kes muidu elavad vaesuses. Filmis ''The Congo dandies'' RT kohtub "La Sape" liikumise moodsate liikmetega. Grupi päritolu pärineb II maailmasõja lõpust, kuna Kongo sõjaväelased naasevad koju ja tõid Pariisi disainerite moe nendega kaasa. Traditsioonid, mida nad pärinevad pärast sõda, on tänapäevani. 

Inimesed on segaseks läinud. Nad on vaesed kuid otsivad, varastavad, laenavad raha, et riideid osta kuigi saaks väga hästi parandada elu tingimusi. Teised veel vaatavad neid kui jumalaid. Üks neist inimestest on Maxime, kes kannab selliseid riideid. Ta kutsub ennast '' värvi kuningannaks''.  Need kes tegelevad  '' La Sape'ga '' on kõik sõltuvuses moest. Neid huvitab rohkem enda välimus kui enda perekonna seis. Kui minul oleks selline mees, siis ma ei suudaks sellise asjaga leppida. 

Nad pole nõus kandma võltsinguid, sest see rikuks nende maine ära. Kahjukas Maxime pole ainuke, kes sellise asjaga tegeleb. Neil on kord nädalas ka ''võistlus''. "Ma võin osta maad, kuid ostsin kingade paari" ütles Maxime. Mõni ütleb, et ta on ennem ilma toiduta kui ilma riieteta.  " Need on relvad, nad tapavad" ütles mees. Need sõnad on nende enda suust. See häirib mind kõige rohkem. 

Minu jaoks on see absurd, kuidas nad panevad raha sinna, mis ei ole vajalik. Nähes kuidas nad ise elavad. See raha võiks minna elamis korrastamisele, perekonnale, aga ei. Nad panevad raha riiete peale. Kuid jällegi on tore näha,  kui inimesed on õnnelikud ning saavad oma eluga hakkama. Iga üks elab oma elu nii nagu nemad tahavad. 

Oli näha inimesi filmis, kes olid kadedad. Öeldes, et ''see on laiskus. Parem tehku tööd. '' Mõnes mõttes on selles jutus iva. Kui oleks elamine korras ning see on nende enda teenitud raha eest ostedus, siis ma pooldaks seda, aga kuna nad laenavad või varastavad nii suuri summasi, siis see ei mahu mulle pähe. 

Piltidelt on ka näha milline keskkond neil on. See on õudne.

Vastlapäev

Vastlapäev on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Vastlapäeva nimetus ongi pärit saksakeelsest sõnast fasten või rootsikeelsest sõnast fastlag, mis tähendab paastu. Nimetus levis rahva hulka hernehuutlaste kaudu.

Paastuajal on keelatud lõbustused ja rammus toit, seega kasutati vastlapäeva, et korralikult pidutseda ja süüa enne paastu. Eestitraditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid. Eesti vastlapäevakombestikku kuulub kelgutamine ning pikk kelguliug ennustab järgnevaks suveks head linakasvu.

Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit; veel tehti üks väike kakk, mis hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole antud pätsist pidi karjane kõigi elajate vahel ära jagama, teise poole aga õhtul puutumatult peremehele tagasi tooma. Sellest järelejäänud osast poetati terve aasta otsa raasukesi igale poole tähtsamatesse paikadesse ja toimetustesse.

Lisaks pidutseti kõvasti, au sees olid jõumängud ja jõukatsumised, lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid sai üles loetud ja seda parem saak usuti ka tulevat. Mõnel pool tehti mäeveerule eelmise aasta linaluudest lõkked üles, millest siis liuglejad läbi pidid libisema, et puhtaks saada. Vastlapäeval käidi külas – mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad kasvasid. Kui oli palju lund, siis võidi teha lumekindlus ja seda püüti naljaga pooleks "vallutada".

Jõulud Soomes ning Eestis

Nii Eesti, kui teiste soome-ugri ja germaani päritolu põhjala rahvaste rahvakalendris on jõulud tähtsaimateks pühadeks. Jõulud on pühad päevad, mil üks aastaring on lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju.

Soomes võivad jõulude ette-valmistused juba alata kuu aega varem, et kõik oleks perfektne. Enne joulupukki ehk jõuluvana tulemist söövad nad kõhu täis. Söök on traditsiooniliselt koostatud singist, praetud kartulist, lõhest, riisi kaerahelbepudrust ja ka kalkunist, mis on tänapäevane valik. Peale söömist minnakse küünlaid surnuaeda, et mälestada kadunuid. Õhtul käiakse traditsonaalses saunas.

Soomlastele on eksootilised vürtsid peaaegu nagu jõulu sümbol, need eristavad tänapäevalgi paljude roogade jõuluversiooni argipäeva omast. Näiteks söövad soomlased argipäeval tavalist kaalika- ja porgandivormi, aga jõuludel maitsestavad seda kaneeli, kardemoni ja ingveriga ning lisavad sinna korinte ehk väikseid seemneteta rosinaid ja riivivad roogadesse tsitruspuuviljade koort.

Eestis paljudes asulates püstitatakse juba advendiaja alguses  keskväljakule elektrituledega ehitud jõulukuusk, mis jääb enamasti püsti kolmekuningapäevani. Skandinaaviast on üle võetud komme asetada akendele advendiküünlad. Paljudes lastega peredes pannakse jõulude eel õhtuti aknalauale suss, kuhu toob maiustusi päkapikk – jõuluvana abiline, kes kontrollib ja talle ette kannab, kas lapsed on hästi käitunud. Kaubandusettevõtted rõhutavad jõulude eel külluse, heaolu ja kinkide tegemise tähtsust, püüdes suurendada oma läbimüüki; jõuludekoratsioonid ilmuvad kauplustesse sageli juba novembrikuus. Jõuluaja traditsioonilisteks toitudeks on jäänud verivorstid ning seapraad ahjukartuli ja hapukapsastega.

Tänapäeva keskaja turism

Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast. Eestis loetakse keskaja alguseks tavaliselt siiamaale jõudnud Põhjala ristisõdu, mille käigus siinsed varem paganlikud alad 1208–27 ristiti ning allutati uutele kristlikele valitsejatele.Tänapäeval on erinevaid turismi kohti, mille teemadeks on keskaeg.

Olde Hansa on üks restoraanidest, mille teemaks on keskaeg.  Sellesse restorani astudes tunned ennast kui ajarändurina, kuna selle välimus kuni rääkimiseni on kõik keskaja põhimõttel. Restoraan asub Tallinna vanalinnas, mis toob juba keskaja välja. Olde Hansas on A la Carte menüü, kus on hinnad väga krõbedad. 

Three Crowns on samuti keskaja restoran, aga see restoran on natukene elekantsem kui Olde Hansa. Three Crowns Residents paikneb Tallinna vanalinna ühel peatänavatest. Kuni reformatsioonini nimetati seda Dominiiklaste kloostri järgi Kloostri tänavaks. Juba XII sajandil tekkisid siin turuletid ja vene kaupmeeste kogukond. Hinnad on samasugused krõbedad nagu ka Olde Hansa, aga tuleb ka arvestada, mõlemad restoranid asuvad vanalinnas.

24.- 25. juunil 2017 toimus Narva keskaja festival. Narva linnuse hoovil mindi tagasi aastasse 1346, mil kirjutati alla linnuse müügileping Tanni kuninga ja Saksa Ordu vahel. Kõik külalised said kaasa elada rüütliturniiridele, mõõgavõistlustele ja vibulaskmisvõistlustele. Esinesid keskaegsed muusikud ehk menestrelid ja rändveiderdajad ehk skoromohhid, tehti tyeatrit ning pakuti mitmekesist ajastule omast meelelahutust nii suurtele kui ka väikestele.